Johann:
See laulupidu oli minu jaoks midagi täiesti ootamatut. Ning ootamatult tahtsin ka oma emotsioonid kirja panna, sest ma ei suuda nendega kuidagi siiani toime tulla, iga natukese aja tagant jälle nuuksuma hakates, seega kes soovib, võib lugeda, äkki jagas keegi teinegi selliseid emotsioone. Minu jaoks lõppes tänavune noortelaulupidu nii mõnegi igavese kui ka mõne ajutise hüvastijätuga.
On kuidagi lõhki olla.. Ma ei ole tundnud selliseid emotsioone varem ühelgi laulupeol. Tavaliselt on minu jaoks laulukaare all tipphetked Mesipuu ja Mu isamaa on minu arm laulmised. Seekord kiskus Mesipuu esimene esituse alguse kaks esimest rida küll meeletu nutuklombi kurku, aga emotsioonide kulminatsiooni tõi hoopiski teine hetk. Tundsin, et hing läheb hellaks juba segakooride plokis, kusjuures selle aasta repertuaar ei olnud kaugeltki mitte hingelähedane mulle. Küll aga esmaselt tekitasid pealtkuulajad kuidagi nii võimsa tunde sees - sa oled juba 4 tundi täiesti läbimärjana istunud/lamanud keset muruplatsi mäelangul ning jätkuvalt tõused ja viskad käsi püsti nii laineteks kui ka kaasaelamiseks. Meil lauljatel ju iseenesest pole viga midagi, iga paari tunni tagant sai kas sooja suppi käia söömas või lavale taas minna ning teiste vahel lauldes või võimeldes sooja saada. Pealegi paljudel oli privileeg seista piisavalt kõrgel laululava all vältides tormilist vihmasadu. Pealtkuulajad aga said nautida eesti ilma võlusid täiesti tsensuurita. Minu jaoks täieliku murdumishetk saabus, kui lava ette kutsuti kooriliikide juhid ning laulupeo peamised korraldajad ja ninamehed. Keset nimistut, pärgade jagamisi ning tunnustusi kostus kõlaritest minu jaoks lapsepõlves kuidagi väga allasurutult oluline nimi Andrus Siimon. Minu laulupidude saaga algas tõenäoliselt 8 aastaselt Türi Poistekooriga, kus täpselt samaviisi pidime tegema ühiseid ühisproove- ning ettelaulmisi nagu iga teine kooriliik. Härra Siimon oli juba tol ajal üks poistekooride liigijuhtidest. Tema tasakaalukas, soe ning südamlik maneer nii suhtumises oma hoolealustesse kui ka töövõtetesse jäi silma mulle juba proovides. Sellel samal mainitud ettelaulmisel olin mina koos koorijuhiga too tegelane, kes pidi loosiga tõmbama esinemise laulu. Ma ei mäleta täpselt, mis selle laulu nimi oli, mis ma tõmbasin, aga nagu ikka, oli see laul, mida me kõige vähem oskasime ning üleüldse tahtsime laulda. Mäletan, et täpselt enne sedeli tõmbamist ütlesin oma koorijuhendajale Ulvile, et kõige parem oleks, kui kätte tuleks Tõnis Mägi laul "Palve". Kui Ulvi märkas, et tõmbasin kõige hullema variandi kõikidest võimalikest, küsis ta kohe härra Siimoni käest, et kas oleks meil võimalik äkki laulda "Palve"-t, millele minu üllatuseks Andrus Siimon ütles, et aga loomulikult võite te hoopis seda laulu laulda. Ei ühtegi vastuväidet, et reeglid on reeglid või oleks teiste osas nüüd ebaaus. Ta südamest hoolis, et kõikidel oleks lihtsalt hea. Täna tema nime seal lava ees kuuldes ja teda nähes täitusid mu silmad nii meeletult pisaratega, sest mulle meenus see väike Johann umbes 40 aastase Andruse kõrval. Täna, umbes 18 aastat hiljem sain ma nii ootamatu nostalgialöögi osaliseks, mis pani mõistma, kui väikene mälestus ühest armsast hingest võib üles tuua nii palju emotsioone tänaseks noormeheks sirgunud väikesest laulupoisist. See viis järgmise murdepunktini, mis pani veel rohkem nutma - väga suur osa neist liigijuhtidest ja läbiviijatest ninameestest on seda meeletut tööd teinud meie jaoks kulisside taga, kõikides neis ühisproovides ning lõpuks loomulikult ka laulupeol. Me võime öelda, et see on ju nende töö, aga minu arvates teevad nad seda järgnevatel põhjustel: 1. Missioonitundest 2. Keegi teine ju ei teeks, kui mitte nemad 3. Uusi inimesi ei tule peale Kõike seda arvestades, üks hetk me ei kuule enam nimesid nagu härra Andrus Siimon või härra Hirvo Surva, vaid need asenduvad uute nimedega ning nägudega dirigendipuldis. Vot see mõte rebis mu südame tuhandeks killuks. Küll aga kogu selle pisarate taga oli vast terve aja kõige armsam ja suurem naeratus, sest ma tean ju hinges, et ma olen kõike seda saanud nautida just nende inimeste tõttu ja nendega koos. Just KOOS. Kõndides peale kontserdi lõppu mäest üles värava poole seisis üks mees keset kitsast asfaltteed näoga lava poole. Esimese sekundiga vaatasin tema riietust sirvides, et tegemist on mõne pudelikorjajaga, kuna ta oli paljajalu. Kui jõudsin pilguga tema näoni, oli tal täpselt see sama naeratus näol nagu mul sel eelmisel hetkel. Ta nautis seda hetke idülli, vaadates meid laulupeol osalejaid mäest üles tulles, kes nutetud silmade või armsate naeratustega, seedides oma just läbikogetud emotsioone. Jällegi tundsin end sel hetkel, et hingan temaga ühiselt, samas taktis, KOOS. Meie ümber on imelised inimesed. Bussi poole jalutades oli järjekorras esimeses bussis, esimeses reas istumas meie üks dirigentidest Kadri ning tema kõrval saatjaks meie huvijuht Tiina, kes meile lehvitasid. Võtsin suuna otse nende peale, kuigi nad vehkisid käega ja ütlesid juba eemalt, et buss on täis ja ärgu me sinna tulgu. Läksin pika sammuga bussi ja ütlesin, et ma soovin neilt kalli. Silmad täitusid veelkord pisaratega. Minu jaoks lõppes tänavune noortelaulupidu nii mõnegi igavese kui ka mõne ajutise hüvastijätuga.
