Liisa Rebane kirjeldas laulupeo muljeid nii: „Meeldejäävamatest seikadest tuleb kindlasti meelde Peo esimese päeva õhtu. Lauluväljakul pidi olema laulupidulistele simman. Ei teagi, kuidas see täpselt alguse sai, aga läksime Kristiina Tähtsega sinna kahekesi vihmavarju ja ootasime ei teagi mida. Meie juures käis veel õpetaja Malle Palginõmm, kes uuris, ega meil jalad märjad pole ja pakkus veel sooje riideid juurde. Edasi kohtasime seal Lindat (Sutt) ja Agnest (Ruusmann). Simman oli olusid arvestades katuse alla viidud. Kohal olid rahvamuusikud ja tantsu sai hiliste öötundideni vihtuda. Oli vahva pidu. Kui aga pidu läbi sai, olid kõik vähegi liikuvad ühistranspordi sõidukid oma töö lõpetanud ja meil polnud vähematki aimu, kuidas lauluväljakult Mustamäele saada. Egas midagi läksime siis kambakesi rahvatantsijatega kesklinna, lootuses sealt mõne liiklusvahendiga edasi liikuda. Taksot ei raatsinud me võtta, aga saime teada ühe öise marsa aja, mis meid poolele teele Mustamäele viis. Edasi läksime jala. Kui me lõpuks koolimajja jõudsime, olid kõik väga imestunud, et mis simmanil me käisime, et too pidi ju ära jääma. Ega päriselt vist keegi meie lugu uskunudki.“
Koori endine bass, Sten Õitspuu, meenutab aga laulupeoaega niiviisi: „Mulle meenub see kõigepealt, et rongkäigu asi viibis ja siis me Joosepi (Krüger) ja Siimuga (Dago Siim) otsustasime, et meie küll kuskil tänaval paar tundi ei passi ja läksime Coca Cola Plazasse filmi vaatama. Ning siis, kui me kinost välja astusime ja Viru keskuse juurde jõudsime, hakkasid sealt just Pärnu koorid mööda marssima, nii, et me siis vaikselt imbusime ka kampa oma koori juurde. Siis mul on kindlasti meeles see kananahk, mis „Tuljaku“ ja „Mesipuu“ ajal ihule tuli. Ja see, kuidas kogu see hunnik basse lavale üritas ennast punnitada järjekorras olles „Õllepruulijat“ lauldes.“ Veel tooksin välja kooririietuse ühe loojatest, Kaari Kiipuse, meenutused 2009. aasta üldlaulupeost: „Rongkäigus ja proovides oli küll ootamist palju, mis sel ajal oli tüütu, aga kogu laulupeo emotsioonid üldiselt korvasid kõik selle. Meenuvad veel õhtused olemised ööbimispaigas, eriti äge oli vist viimane õhtu, kui kõik all koridoris istusid, mängiti kitarril tuntumaid lugusid ja kõik laulsid kaasa. Ja peale proove lauluväljakul, kui tahtsime kõik tagasi koolimajja saada, oli omaette katsumuseks ühistranspordiga liiklemine, sest bussid/trollid/trammid oli alati paksult rahvast täis, ühe trolli akna suutis see mass isegi sellepärast ära lõhkuda. Lisaks need lained - laulukaare alt vaadata, oli väga uhke ja hea tunne, et kõik sellest nii innukalt osa võtsid.“ Luisa-Linda Pirsko meenutustest saame lugeda järgmist: „Mul on hästi meeles, kuidas me enne rongkäiku seal koolimajas tüdrukutega juukseid sirgendasime. Rongkäigul, kuidas direktor ja õppealajuhataja kaasa elasid, see jättis väga hea ja sooja mälestuse. Loomulikult ei lähe meelest lause ''Elagu Pärnu Ühisgümnaasium!'', mida karjusime nii meie kui ka sõbrad-tuttavad-võõrad, kellest me rongkäigul möödusime. Kuigi hääl oli laulukaare alla jõudmiseks juba kähe, ei teinud seda laulmise ajal keegi märkama. Samuti on meeles lained, mis jooksid lava ülemistest ridadest lauluväljaku lõppu ja tagasi...“ Nende nelja mälestuse põhjal võib öelda, et Pärnu Ühisgümnaasiumi segakoori jaoks oli 2009. aasta üldlaulupidu õnnestunud – aastapikkune pingutus oli kandnud vilja. /R. Randla uurimistööst "Segakoor 2008 - 2010"/
Liisa Rebane kirjeldas laulupeo muljeid nii: „Meeldejäävamatest seikadest tuleb kindlasti meelde Peo esimese päeva õhtu. Lauluväljakul pidi olema laulupidulistele simman. Ei teagi, kuidas see täpselt alguse sai, aga läksime Kristiina Tähtsega sinna kahekesi vihmavarju ja ootasime ei teagi mida. Meie juures käis veel õpetaja Malle Palginõmm, kes uuris, ega meil jalad märjad pole ja pakkus veel sooje riideid juurde. Edasi kohtasime seal Lindat (Sutt) ja Agnest (Ruusmann). Simman oli olusid arvestades katuse alla viidud. Kohal olid rahvamuusikud ja tantsu sai hiliste öötundideni vihtuda. Oli vahva pidu. Kui aga pidu läbi sai, olid kõik vähegi liikuvad ühistranspordi sõidukid oma töö lõpetanud ja meil polnud vähematki aimu, kuidas lauluväljakult Mustamäele saada. Egas midagi läksime siis kambakesi rahvatantsijatega kesklinna, lootuses sealt mõne liiklusvahendiga edasi liikuda. Taksot ei raatsinud me võtta, aga saime teada ühe öise marsa aja, mis meid poolele teele Mustamäele viis. Edasi läksime jala. Kui me lõpuks koolimajja jõudsime, olid kõik väga imestunud, et mis simmanil me käisime, et too pidi ju ära jääma. Ega päriselt vist keegi meie lugu uskunudki.“
VastaKustutaKoori endine bass, Sten Õitspuu, meenutab aga laulupeoaega niiviisi: „Mulle meenub see kõigepealt, et rongkäigu asi viibis ja siis me Joosepi (Krüger) ja Siimuga (Dago Siim) otsustasime, et meie küll kuskil tänaval paar tundi ei passi ja läksime Coca Cola Plazasse filmi vaatama. Ning siis, kui me kinost välja astusime ja Viru keskuse juurde jõudsime, hakkasid sealt just Pärnu koorid mööda marssima, nii, et me siis vaikselt imbusime ka kampa oma koori juurde. Siis mul on kindlasti meeles see kananahk, mis „Tuljaku“ ja „Mesipuu“ ajal ihule tuli. Ja see, kuidas kogu see hunnik basse lavale üritas ennast punnitada järjekorras olles „Õllepruulijat“ lauldes.“
Veel tooksin välja kooririietuse ühe loojatest, Kaari Kiipuse, meenutused 2009. aasta üldlaulupeost: „Rongkäigus ja proovides oli küll ootamist palju, mis sel ajal oli tüütu, aga kogu laulupeo emotsioonid üldiselt korvasid kõik selle. Meenuvad veel õhtused olemised ööbimispaigas, eriti äge oli vist viimane õhtu, kui kõik all koridoris istusid, mängiti kitarril tuntumaid lugusid ja kõik laulsid kaasa. Ja peale proove lauluväljakul, kui tahtsime kõik tagasi koolimajja saada, oli omaette katsumuseks ühistranspordiga liiklemine, sest bussid/trollid/trammid oli alati paksult rahvast täis, ühe trolli akna suutis see mass isegi sellepärast ära lõhkuda. Lisaks need lained - laulukaare alt vaadata, oli väga uhke ja hea tunne, et kõik sellest nii innukalt osa võtsid.“
Luisa-Linda Pirsko meenutustest saame lugeda järgmist: „Mul on hästi meeles, kuidas me enne rongkäiku seal koolimajas tüdrukutega juukseid sirgendasime. Rongkäigul, kuidas direktor ja õppealajuhataja kaasa elasid, see jättis väga hea ja sooja mälestuse. Loomulikult ei lähe meelest lause ''Elagu Pärnu Ühisgümnaasium!'', mida karjusime nii meie kui ka sõbrad-tuttavad-võõrad, kellest me rongkäigul möödusime. Kuigi hääl oli laulukaare alla jõudmiseks juba kähe, ei teinud seda laulmise ajal keegi märkama. Samuti on meeles lained, mis jooksid lava ülemistest ridadest lauluväljaku lõppu ja tagasi...“
Nende nelja mälestuse põhjal võib öelda, et Pärnu Ühisgümnaasiumi segakoori jaoks oli 2009. aasta üldlaulupidu õnnestunud – aastapikkune pingutus oli kandnud vilja. /R. Randla uurimistööst "Segakoor 2008 - 2010"/